ROOSIDE UNUSTATUD KUNINGRIIK
On paiku, mis ei kao ajaga, vaid ununevad inimestele. Nende nimed vajuvad mälust, nende valitsejad muutuvad tundmatuteks nägudeks vanadel maalidel ning nende saladused jäävad ootama kedagi, kes oskaks neid veel märgata.
See kapp võiks olla pärit just sellisest paigast.
Vanad rohelised pinnad kannavad endas möödunud ajastute väärikust. Roosid korduvad peeglitel peaaegu täiuslikus sümmeetrias, nagu oleks iga õieleht paigutatud oma kohale mingi ammu unustatud korra järgi. Riiulite arhitektuursed ääred meenutavad vana palee balustraade, kus sambad ei kandnud üksnes kivist rõdusid, vaid ka terve ajastu iluideaale.
Ühel pildil seisab ingel oma postamendil. Tema ümber näib maailm olevat jäänud poolele teele ajaloo ja legendi vahel. Keegi ei tea enam, millist lugu see kujutis algselt jutustas. Võib-olla ei peagi teadma. Mõnikord säilib kunst kõige paremini just siis, kui selle algne tähendus on kadunud.
Sahtlitel istuvad linnud nagu väikesed sõnumitoojad, kes on saabunud paigast, mida tänapäeva kaartidel enam ei leidu. Nende antiiksed Euroopa stiilis käepidemed mõjuvad nagu esemed, mis on kunagi kuulunud mõne vana aadliperekonna valdusse.
Ja siis süttib punane valgus.
Klaaside taga muutub roheline sügavamaks, peegeldused hakkavad elama ning roosid näivad hetkeks avanevat uuesti — mitte kevade, vaid mälestuse mõjul. See valgus ei paljasta kõike. Ta juhib pilgu lähemale ja jätab siiski osa saladusest enda teada.
Võib-olla oli see kunagi kuninglik kabinet. Võib-olla galerii, kuhu koguti esemeid kaugetest paikadest. Või hoopis ruum, kus keegi säilitas mälestusi maailmast, mida polnud võimalik enam tagasi tuua.
Seda ei saa kindlalt teada.
Kuid sümmeetrilised roosid, vaikivad linnud ja ajahõnguline arhitektuur loovad tunde, et iga detail kuulub suuremasse tervikusse — justkui oleks kogu kapp üks katkend unustatud tsivilisatsiooni ilust.
Mõned kuningriigid kaovad kaartidelt. Teised jäävad alles roosidesse, peegeldustesse ja valgusesse, mis ootab pimeduse saabumist, et oma lugu uuesti jutustada.




